Vabaduse point?

Ma usun, et kuulsin Ülo Vooglaiu esinemisest youtubis - aga see võis olla ka keegi teine, näiteks Ivar Trõner või Alar Tamming - et vabaduse point.., selle sügavaim õigustus ühiskonna, mitte tingimata inimese enda, seisukohast, on vaimustumise, inspiratsiooni sütitamine, motivatsioon tegudele. Noh mis võiks siin olla kujukam näide, kui Napoleoni võidud. Nii on. Ja see on ka minu valiku õigustus pensionile mineku suhtes. Sund motiveerib, rahapuudus ja nälg, seltskonna irve, alandus - jah, ka need asjad motiveerivad. Tume ja valge pool. Tume pool on tihti isegi kütkestavam, aga kindlasti mitte siin. Isetegemine, võimalus olla oise enda peremees, vot see motieerib ja inspireerib. Siis peaks ju ka kodanikupalk olema hea mõte..

Ilmutus, selginemine, arusaamisele jõudmine

On selline asi võimalik? Kas on võimalik äkki tegelikult millegis selgusele jõuda või on selgus, mis mingil selle elu hetkel äkki mingis kindlas kontekstis või teatud asjadega seoses pähe lööb, tingitud just sellel hetkel ajus olevast keemilisest balansist, mis annab pildi asjust, mis võib ehk tõesti olla tavalisest erinev ja ehk ka uudne - ma ei ütleks kunagi, et enneolematu, sest selle hinnanguga selgelt liialdatakse - aga mis on ainult ühe konkreetse hetke, ühe konkreetse keemilise balansi produkt ja ei midagi sellist, mis oleks ilmutus või mis pretendeeriks mingilegi tõesusele - mis aga sellele vaatamata võib olla geniaalne mõttesähvatus! Aga sellele vaatamata lihtsalt sähvatus ja ei midagi absoluutselt tõest. Ma usun, et paljud sensitiivid ja sügavad mõtlejad - nii ühed, kui teised - lasevad end teadlikult, meelega, mõnuga, petta sellistest sähvatustest ja ehitavad nende peale üles oma karjääri. Või siis eksisteerib ikkagi sellina asi nagu jumalik säde, inspiratsioon ja intuitsioon ühes isikus, ühes asjas, taipamine, kui selline, ja seda tulekski uskuda, seda tulekski tõena võtta?

Kas ahnus viib maailma edasi? Kas sahkerdamine ja enesekasu nimel sebimine on see dramaatiline jõud, mis sunnib meid arendama tsivilisatsiooni - muidug eeldusel, et tsivilisatsioon on üldse midagi, mis on edendamist väärt, eeldades, et inimesed ei ole lihtsalt veel üks ja eriliselt sofistikeeritud parasiitide rass - tõsi mitte kõige elujõuliusem parasiitide rass? Seega kas ahnus, kas edu teiste arvelt, kas edu üle laipade ja üle printsiipide - laibad võivad vajalikud olla aga see ei ole sama mis madal petmine ja vääritu sebimine? Seega kas printsiipide, au, uhkuse, ülevuse puudumine ja enesestmõistetav, kalkuleeriv, madaldav aga nagu iseenesestmõistatav omakasu? Kas selline omakasu on sama, mis terve egoism? Jumalast antud enesesäilitusinstinkt isiku, kogukonna, rahva ja rassina? Ah milleks need retoorilised küsimused. Just vastus mulle ju eile tuligi! Kui kõrvalt vaadata, kui selgelt vaadata, kui vaadaka kas seest või väljast - vahet pole - aga vaadata nii, et stambid ei segaks, siis ei ole ju kahtlustki! Ainus asi, mis on hämmastav, kummastav, sügavalt inmestama panev, on selle maailma nii suure osa nii selge topeltmoraal. Sõnades, väliselt, süvenemata ei kahtle eelnevates eelistustes keegi. Tegelikkuses, enesestmõistetavalt, päriselt toimetavad aga paraku väga paljud just nii. Nagu nõukaaegne pöördpeegel. Samas jällegi KUI naiivsed me nõuka ajal olime! Kusagil pidi olema ajaloo lõpp.. Vaene Fukujama!

Püha Jüri

Kapadookia Georg oli korruptant nii ärimehena müües sealiha armeele, kui piiskopina Aleksandrias - mis Atanasiuse eksiili aegadel ei olnud hea mõte nagunii -, peale selle veel Ariaan, lõpuks, paganliku Julianuse lühikesel võimuajal tõmbas vanglasse tunginud rahvahulk ta õiglase viha ajel tükkideks. Ja sellisest "märtrist" sai siis Inglismaa ja Moskva kaitsepühak ja Vene kõrgeima sõjaväelise autasu prototüüp ja autasu vääriva teo, lohetapmise - ei tea kust selline asi küll võeti, kas lohe peaks olema uskumatu Julianus või?, Liibüe kõrbe legend on ju selge lollus - esmatoimepanija:). Kino. Ja teise näite puhul sobib suurepäraselt. Mitte lohetapja vaid korruptant, ahnitseja, oportunist, täiesti usuvõõras rääkimata põhimõttelagedusest, inimene. Pole siis ime, et Gibboni kirikuringkondades ei sallita. Tükk aega mõtlesin, et miks ühes eessõnas vaimulik, kes muidu väga mõõdukalt ja targalt teda tutvustas, kritiseeris tema suhtumist kristlusesse. Peamiselt on see põhimõttekindlale ajaloolasele omaselt erapooletu. Aga no seda ei saa ju Inglise kiriktegelane alla neelata. Eessõnas ei vihjata küll sõnagagi Püha Jüri juhtumit aga ma usun, et see oli solvang, mis alateadvusest ei kadunud. Ei eta kuidas Tori kirik ja meie sõjamehed seda taluvad?

Muus osas aga olen roostes. Sulg ei jookse. Tahan selle jooksma saada. Kuidas teisiti, kui seda kasutades. Midagi ei saa tegemata tehtavaks rääkimata mingist resultaadist. Mingist oskusest. Käsitööoskusest. Ka mõtlemine, ka intuitsioon, inspiratsioon ja taju on käsitööoskus. Seega do-erid on eelistatud think-eritele või hope-eritele. Sest midagi ei ole ilma do-ta. Samas ei saa midagi do-da, kui pole seda ennem kontempleeritud. Või? Õnneks töötab see mõlemat pidi. Hakka tegema ja peab hakkama ka mõtlema, tee piisavalt kaua ja juba võib teha veelgi kauem, ni toimub ka harjumine uue tegevusega ja vanade rutiinide unustamine. Kui ei oska kiiresti lahti lasta, siis sundides end muuga tegelema vabaned nagunii ajapikku. Aga olulisemate asjade puhul vaja ikka kontempleerida, vaja visualiseerida ja mida rohkemate meeltega, seda parem. Teatud teooriate kohaselt luuakse niimoodi reaalsust.

 

Sequester Yourself

Dialoog on TUGEVATE IDENTITEETIDE vahel!

Kui Sa dialoogi alguses tead, kus sa selle lõpus oled, siis see ei ole dialoog:)