On selline asi võimalik? Kas on võimalik äkki tegelikult millegis selgusele jõuda või on selgus, mis mingil selle elu hetkel äkki mingis kindlas kontekstis või teatud asjadega seoses pähe lööb, tingitud just sellel hetkel ajus olevast keemilisest balansist, mis annab pildi asjust, mis võib ehk tõesti olla tavalisest erinev ja ehk ka uudne - ma ei ütleks kunagi, et enneolematu, sest selle hinnanguga selgelt liialdatakse - aga mis on ainult ühe konkreetse hetke, ühe konkreetse keemilise balansi produkt ja ei midagi sellist, mis oleks ilmutus või mis pretendeeriks mingilegi tõesusele - mis aga sellele vaatamata võib olla geniaalne mõttesähvatus! Aga sellele vaatamata lihtsalt sähvatus ja ei midagi absoluutselt tõest. Ma usun, et paljud sensitiivid ja sügavad mõtlejad - nii ühed, kui teised - lasevad end teadlikult, meelega, mõnuga, petta sellistest sähvatustest ja ehitavad nende peale üles oma karjääri. Või siis eksisteerib ikkagi sellina asi nagu jumalik säde, inspiratsioon ja intuitsioon ühes isikus, ühes asjas, taipamine, kui selline, ja seda tulekski uskuda, seda tulekski tõena võtta?
Kas ahnus viib maailma edasi? Kas sahkerdamine ja enesekasu nimel sebimine on see dramaatiline jõud, mis sunnib meid arendama tsivilisatsiooni - muidug eeldusel, et tsivilisatsioon on üldse midagi, mis on edendamist väärt, eeldades, et inimesed ei ole lihtsalt veel üks ja eriliselt sofistikeeritud parasiitide rass - tõsi mitte kõige elujõuliusem parasiitide rass? Seega kas ahnus, kas edu teiste arvelt, kas edu üle laipade ja üle printsiipide - laibad võivad vajalikud olla aga see ei ole sama mis madal petmine ja vääritu sebimine? Seega kas printsiipide, au, uhkuse, ülevuse puudumine ja enesestmõistetav, kalkuleeriv, madaldav aga nagu iseenesestmõistatav omakasu? Kas selline omakasu on sama, mis terve egoism? Jumalast antud enesesäilitusinstinkt isiku, kogukonna, rahva ja rassina? Ah milleks need retoorilised küsimused. Just vastus mulle ju eile tuligi! Kui kõrvalt vaadata, kui selgelt vaadata, kui vaadaka kas seest või väljast - vahet pole - aga vaadata nii, et stambid ei segaks, siis ei ole ju kahtlustki! Ainus asi, mis on hämmastav, kummastav, sügavalt inmestama panev, on selle maailma nii suure osa nii selge topeltmoraal. Sõnades, väliselt, süvenemata ei kahtle eelnevates eelistustes keegi. Tegelikkuses, enesestmõistetavalt, päriselt toimetavad aga paraku väga paljud just nii. Nagu nõukaaegne pöördpeegel. Samas jällegi KUI naiivsed me nõuka ajal olime! Kusagil pidi olema ajaloo lõpp.. Vaene Fukujama!
No comments:
Post a Comment