Maailmast

"A dark Illimitable ocean, without bound,
     Without dimension, where length, breadth, and height,
     And time, and place, are lost: where eldest Night
     And Chaos, ancestors of Nature, hold
     Eternal anarchy, amidst the noise
     Of endless wars, and by confusion stand."

Veel reflektsioone.

Charlemange ise, - kui arusaamatu tänapäevasele mõtlejale, kui arusaamatu mõtlejale 150 aastat tagasi, - tema ise!, ei pidanud impeeriumi terviklikkust niivõrd oluliseks, et primogenituuri juurutada. Aga kui mitte arusaamatu temale endale, temale, kui germaanlasele, temale, kui antiigi austajale. Impeerium, kui selline, imperio, kuuluski ju ühele valitud juhile. See ei olnud seotud pärilikkusega! Ta läks niigi kaugemale ja sidus germaani traditsioonid uue ajaga, ei lõhkunud neid, jätkas ning jagaski oma valdused, ka oma impeeriumi, mis oli tal nagunii juba enne tiitli saamist paavstilt, mis oli tal nii pärilikult, kui vallutuslikult ja mis oli tal autoriteedi tõttu, kuigi teda ei oldud tõstetud kilbile. See akt jäi ära, kuid muud vastavad sümboolsed aktid tema aadlike ja vaimulike poolt ju tehti. Ju siis ei mõelnud ta päriselt pärilikule translatio imperiile. Mitte nii nagu meie. Kuid sellele mõtles, vist paavsti nõuandel aga kindlasti ka feodaalmõtlemise juurdumisel, mis primogenituurita ei saanud, Ludvig Vaga. Juba väga kiiresti ajaloos, kuid liiga kiiresti kahjuks. Ma ei saa lisamata jätta et kahjuks!

AD 840-ndad

Seega siis Gotshalk, saks, kes mässas kloostri - muide Fulda kloostri, kust ta siis üle viidi - vastu pettus lõpuks niipalju, et asus fataalsele seisukohale: kõik on ette määratud ja jumala käes. Milline erinevus John Scotusest samast ajast, kes, olles muidugi Iirimaal tudeerinud ja läbi selle kreeklaste ja Rooma antiigiga tuttav, avastas, et filosoofia - tõeline muidugi, kuna nagu ikka tuleb seda autoritaarsetes ühiskondades hukka mõistetud filosoofiast eristada  - ja teoloogia vahet ei ole sügaval sisimas erinevust. Miks? Aga kuna jumal manifesteerub kõiges ja inimmõistusel on lootusetu teda ratsionaalselt tabada. Seega, ma arvan, et tasub loodust uurida - selline võiks olla järeldus, sest me saame seda muuta, me ei ole fatalistid, kõik ei ole ette määratud. Nii ta arutles. Aga muidugi tembeldati hiljem - küll mitte tema elu ajal - ketseriks. Sest kuidas saab nii, et müstitsism viib jumalani aga mitte kiriklik ettehoole? Kuidas on ikka nii, et missal on kohal Kristuse vaim - või minupärast püha vaim - aga ei ole tema ihu ja veri leivas ja veinis, mida mujalt ei saa kui kirikust? Kuidas on nii, et kiriku vaimsus on tähtsam kui materialism, ehk siis ilmalik võim, mida ilma rikkuseta ei saa? Mis eelkõige tähendas maad. Ohtlik. Nagu ka Luther hiljem.

Aga mis veel huvitavam, peamine moslemite doktriin on: kui jumal tahab... Seega predestinatsioon kõiges. Lisa sellele pühasõdalase kindlustatud õndsus, puuduv haridus ja inspiratsioon hulljulguseks on olemas. Ja missugune veel! Sama, mis kristlikel palverännu-isadel muide.

.

AD 1200.

Karolis Magnus ei otsinud kirikuautoriteeti vaid tõde, seega said Iiri mungad temalt toetust, kuigi kogu Ladina kiriklus, ka tema enda poolt toetatud Albinus, samuti Orleaani peapiiskop, kindlasti ka hierarhia Roomas neid südamest vihkasi. Tõenäoliselt ka rivaliteedist Karli meele ja mõistuse pärast. Võis see ju tunduda ohtlik. Samas, kui nüüd mõelda ka kiievlaste peale, siis kuulge, kas ei ole siis nii, et Valdemar Püha tegi 988. õige valiku

 

 



Nii et jube ohtlik võis sellel hapral ajal tunduda paavstile, Rooma pundile ja kõigile germaanlaste, kes ehk ei jaganudki teoloogia ja kindlasti mitte antiikfilosoofia nüansse kogu see antiikmaailm, mida ei suudetud originaalkeeles lugedagi, isegi testamente ju mitte muul viisil, kui vulgatas... Samas oli neil selge, konkreetne, isegi konstruktiivne siht silme ees. Siht, mis kiiresti hakkas vilja kandma, kuigi viljad ei pruugi muidugi olla need, mille nimel pingutati. Viljad ei ole sellisel juhul kunagi need, mida oodatakse. Inimlik on, et hästi juhitrud, suunatud, energia ja vitaalsusega läbiviidud areng sunbub hedonismi, liberaalsusesse ja vabadusse. Entroopia taastab end ise, nagu teada. Selle eemal hoidmiseks peaks jaguma kütet - vähe sellest, selleks peab kütet koguaeg alla viskama, aina suuremates kogustes, sest suurem struktuur on aina vähem efektiivne. Lootusetu ju.

Reflektsioon

On lihtne teha eelmisest postitusest järeldust, et Ida tsivilisatsioon üldiselt keskendub sisemaailmale ning Lääne tsivilisatsioon välisele. Sisuliselt on seda näha tänavapildist ju. Ja mitte ei mõtle ma suurlinnade peatänavaid vaid eelkõige aguleid ja isegi maapiirkonda. Ja sama on ka inimese sisemaailmaga, sellega kuidas ta enda sees endaga läbi saab, oma lähedastesse suhtub, mis on tema prioriteedid. Idas, vähemalt selle paremate esindajate südametes, parandatakse maailma läbi enda, vahest tajudes, et paremad mõtted puhastavad - või siis vähemalt ei saasta - atmosfääri. Läänes parandatakse maailma otseselt - vähemalt selle parimad esindajad teevad seda. Nii, et tehakse konkreetseid asju, nii tehnoloogia, kui organisatsioonide ja struktuuride vallas. Inimeste kooslus käitub reeglite järgi aga need ei ole sisemised niivõrd, kui välised seadused. Ja need asjad kõik iseloomustavad neid kahte maailmanägemust, selles ei ole mingit kahtlust! Kuid!! See on küll lihtne aga äärmiselt ühekülgne seletus. Ja mitte ainult selle pärast, et suur osa tänapäeva Idast käitub pigem Lääne ideaalide kohaselt, vähemalt, mis puudutab majanduskasvu ja suure tõenäosusega ka sellele järgnevat sõjalise jõu kasvu - kui just ei järgne iseenese laevastiku hävitamist, nagu 15. sajandi Hiinas.. Aga ei, see ei ole isegi nii oluline, sest sisimad väärtused ei ole oluliselt muutunud.

Mis siis on oluline? Aga see, minu amatöörliku meele jaoks, et kõigele sellele vaatamata, on kõigi religioonid ja tsivilisatsioonide müstikud otsinud jumalat - või iseennast, või valgustumist, või seost kõikjaloleva eluga - ikka samast koihast, see tähendab iseendast, see tähendab kasutades iseennast nagu instrumenti, mille tuleb väga peenelt häälestada, peenemalt kui klaverivirtuoos oma pilli, millel mängimiseks peab olema tippvormis ja mis veel nõudlikum - peaaegu pidevas tippvormis. Tõsi küll, vahel on selleks kasutatavad ka mingid ained - nagu šamaane ikka ´kahtlustatakse - aga tõenäoliselt ei saa mehhaaniline tippvormi saavutamise meetod olla püsiv ja kaua kasutatav. Seega müstitsism religioonis - mõeldes Lääne tsivilisatsiooni - kristlikus religioonis. Selline teema oli keskajal täiesti aktuaalne. Meister Eckhart, Siena Katariina, võib olla isegi Rotterdami Erasmus ja noh ka Aqino Thomas. Eckhartist tean ma midagi ja tõenäoliselt tõesti ei läinud ta oma müstikas lõpuni, mitte nii kaugele, kui Luther, kes sellega kogu kiriku organisatsiooni sisuliselt mõttetuks kuulutas, kuna julmaga saab ja tuleb vahetult suhelda. Milleks toita kedagi, kes religioonist elavad? Aga, et religioon ja tsivilisatsioon said Läänes üldse võimaluse kestma jääda tänu kiriku organisatsioonile, kas see ei pannud teda mõtlema? Või oli ta niivõrd pimestunud vihast Rooma vastu? Oli vist küll, alaväärsustunne sinna juurde, lisaks tõelisele, kirglikule usule. 

 

 

Aga mis siis sai luterlusest? Sai Max Weberi järgi kapitalismi vaim. Ja teisest küljest pressis peale antiik. Läbi renessansi pressis. Täis elujõudu ja elurõõmu, vabanemine eestkostest, usk oma jõusse usk sellesse, et maailma võib seletada mõistuslikult. Isikuvabadus, samuti nagu luterluses, kuid mitte jumalas vaid vabadus olla ka jumalata, kui seda ei suuda seletada ja rafineeritud mõistus keeldub seda tõsiselt võtmast. Seega mõlemad hoovused paistavad olevat olnud suunatud isikut vabastama, emantsipeerima, kuid kiskudes täiesti erinevatesse suundadesse. Ja mõlemal hoovusel oli tohutu jõud. Mõlemad mõjutasid meie tsivilisatsiooni muutes seda tundmatuseni, mõjutavad siiani. Mõlemad. Luterlus ehk küll ainult kaudselt veel, pigem vastureaktsioonina - vastureaktsioonina selle rõõmutule, trööstitule tõsiolekule, raskele mullatööle, sellele kivisele hallile taevale, mis ainsana alles jäi pärast usu kadumist.  Usu, mis kunagi trööstis kõike, kogu maiseid kannatusi. Trööst oli küll naeruväärselt ebakindel, peaaegu uskumatult uskumatu, selline, milles pidi pidevalt kahtlema ja mis võis tröösti pakkuda ainult mõnedel harvadel, kõige raskematel ehk hetkedel. Aga kui see usk äkki mingil põhjusel selja pööras ja siis täiesti absurdne tundus, siis sai tulla ainult vastureaktsioon. Ja see vastureaktsioon ühines selle isikuvabadusega, mille lõi renessanss ja mis sai tuge teaduselt, tehes teaduse  arengu tegelikult ka võimalikuks. Kuna kõik tuli lammutada. Ja nüüd, kui on kadunud traditsioonid, ajaloousk ja religioon - mis mõistagi üksteist toetavad ja võimalikuks teevad - siis on kadunud ka usk teadusesse, sest noh, mida seegi siis seletada on suutnud peale selle, et füüsika on iseennast tühistanud.. sellega, et aeg, ruum, njuutonlik mehhaanika ja isegi tahke aine, ei ole see, milleks me seda oma tajuga peame. Oleme jumala juures tagasi aga struktuuri enam ei ole. Äkki on Rooma tsivilisatsiooni hukk ikkagi midagi, mis meie seisundile praegu relevantne on? Sellega, et kui kadus distsipliin, traditsioon ja vana religioon - rooma mõistes sõnasõnalt ju sidumine tagasi linna asutamise aega, nemad ju liikusid tulevikku selg ees - kui kadus see struktuur, milles kord maksis ja mis ise põhines korrastatud maailmapildid - siis kadus aegapidi kõik. Nii ka siin. Nii ka praegu. Rooma puhul on nali selles, et manduv tsivilisatsioon haaras õlekõrrest, milleks oli ainus elujõuline asi impeeriumis, asi mida impeerium ise ei suutnud hävitada - kristlik religioon. Andes Rooma distsipliini kirikorganistatsioonina keskaja maailmale üle. Laigna veendumuse kohaselt peab kord maksma ja see on isikuvabaduse garant. Oponendid kinnitavad, et sisemine valgustumine ei sõltu välisest korrast. Hiina tsivilisatsioon kinnitab küll pigem vastupidist.

Ja siis ongi selle dilemma põhiküsimus: kas olla ajaloofilosoof ja hinnata tulevikku kogemuse põhjal või uskuda, et tulevik kiirendab maailma südamelööke, muudab inimese tajud, inspiratsiooni ja intuitsiooni niisuguseks, et struktuuri ei ole enam vaja.

 

 

Lunastus, Päästmine, Ärakasutamine Hinge Hüvanguks

Nagu välk selgest taevast tabas mind ilmutus, kui lugesin väga lihtsat ja illustratiivset, võiks öelda kontseptuaalselt, otse tuuma tabavat, või siis vähemalt mind nii tabanud seletust Lääne ja Ida kloostrielu vahelisest erinevusest: idas suretatakse liha, kuna aine, mateeria, segab hinge avaldumist, Läänes kujunes kloostrielu - tõenäoliselt kliima tõttu - selliselt, et ainet kasutati hinge päästmise hüvanguks. Sealt edasi ka maailma päästmise hüvanguks, andes munkadele relvad. Loogiline edasiarendus, eks. Minu meelest. Idas on aine saatanast, veab pidevalt alla, temast tuleb jagu saada, ta on otsekui vaenlane ja vahel - tõenäoliselt mitte alati, aga tihti - vaenlane, kellest ei tule mitte lugu pidada, aga keda vihatakse, vaatamata sellele, et vihatud - mis tähendab, et ka kardetud - vastast ei ole võimalik võita, võita saab vastast, kelle vastu tunned sümpaatiat - asi mida ütles Garcia Y Gasset, mis tema arvates tingis vastastelt õppimise läbi vastasega sarnasuse ning lõpuks integreerituse.. Aga tagasi tulles, Idas - see tähendab ka varakristluses üldse, ka Aafrikas - oli niisiis vaja suretada kogu liha, istuda posti otsas ja viia elutegevus miinimumini, Läänes pidi kehaga paremini läbi saama. Kuigi, noh, arusaadavalt on siin ohud kohe näha ja kõhukultus kiire tulema. Siiski, mõte oli selles, et suhtudes ainesse sõbralikult sai seda hinge hüvanguks ära kasutada.

Imelikul moel saab ´Ida ja Lääne munkluse erinevused - praktiline tegevus Läänes, koolitamine, maaharimine ja talupoegade harimine - kuidas harida maad ja kuidas kanda hoolt hinge eest - ja Idas - oma hinge hüvang kõige ees - kanda üle Rooma ja Kreeka kultuuride erinevusele: ühel pool ideede maailm ja tõeotsing, teisel pool praktiline, tohutu energiaga ellu viidav tsivilisatsiooni rajamine, distsipliin selle ümbruse, selle hologrammi, selle maailma kultiveerimisel..

794. anno domini, Frankfurt

794. aasta Frankfurdi - tolle aja Frankfort - kohtumise üheks Karl Suure poolt arutlusele toodud põhiküsimuseke oli, mida maailmast lahtiütlemine vaimulikkonnale tegelikult tähendab?? Mis on selle sentensi tegelik, sisuline mõte.. muid arutlusteemasid, mille ta ette valmistas oli ka, tervelt 65. Nende hulgas sellised, et mil määral vaimulikkond peaks sekkuma krahvide ja muude tsiviilvõimuesindajate tegevusse ja vastupidi, miks kampaaniatel kamraadid üksteist vähe aitavad - tõenäoliselt lahinguvälisel ajal, ehk siis ajal, mis hõlmab 99,99999% kampaaniast, ja kuidas teha, et nad teineteist toetaksed jne.. Kui suur tähelepanelikkus, arusaamine praktilisest elust, tahe ühiskonda korraldada, võime ühiskonda korraldada.. ah?

Higi tuli

Trenni tegemine on püha üritus. Aga trenn peab olema hea! See lausa kirgastab. Eile oli üks selliseid päevi ja ma olen selle eest tänulik. Kriibib teadmine, et neid päevi, kus saan klubi kasutada, jääb aina vähemaks, kuigi me ju ei tea seda kuidagi ette, mitte kunagi ei tea ette.. Miks siis sõltub enesetunne kujuteldavast tulevikust? Kogu Eckhart Tolle teooria - nii lihtne, kui ta ju on - on mulle üldjoontes selge. Mõistan isegi Meister Eckhartit - lugesin just tema jutluseid, muide suurimad tänud internetiavarustele, kus on tõlgitud ja vabalt saadavad antiigi ja keskaja pärlid ja teosed üleeelmisest sajandistki. Eckharti jutlused meeldisid ikkagi väga: nii siis öedaksegi kristlikus klassikas, et ei ole muud jumalat, kui see, millega saad ühendust iseenda sees ja just sellel hetkel,mis on PRAEGU.. Aga! Teadmisele vaatamata on hea tulevikule mõelda umbes nii, et nüüd hakkangi ternnis käima ja enesetunne on sellest kohe ette palju parem. Nagu olen kolimise ja reservimineku tõttu mõelnud, et enam ei sattugi trenni ja organism on juba ette nõrk, mis nõrk. Juba ette! See siis tõestab reaalsusloomet, enesetunde jõudu praegu, seda, et mida mõtled nii ongi:) Ah jama, tean muidugi hästi, et ka siin annab trenni teha ja olen seda pidevalt ka teinud. Vormil pole eelmise aasta sama ajaga võrreldes häda midagi.

Kuid see ei ole peamine. Mis siis on peamine? Muide, trenn on üks peamise lähemaid eeltingimusi, nii et pisendada, silmakirjalikult üleolevalt suhtuda, patroniseerida, muigega - heatahtlku või hoopis põlgliku - suhtuda, sellesse ei saa. Seal ma eile avastasingi - tõenäoliselt kusagil peale kuuendat kilomeetrit, kui oli juba vaja hakata leidma aseainet hetkel toimuvale, põgenemisteed sisemaalima, mis aja kulu peataks ja keha rähklema jätaks, ilma et seda otseselt vaim täheldaks ja ilma et mõistus sellega pidevalt tegeleks, mis ühgel hetkel edasise rähklemise, kui piinava tegevuse, ühe hoobiga lõpetab - et on ju küllaltki lihtne vastus sellele dilemmale, millest üleeile kirjutasin siin blogis - mis ta nüüd oligi: kas geopoliitika või geota ja poliitikata ning üldse kehata kosmos, milles aatomite tuumade ümber lainetena tiirleme, kogu kõiksust täedame ja kõike ühe korraga teame ja mõistame? Et vastus on ju lihtne: mõlemad. Ei kavatse siin millestki loobuda! milleks, kurat võtaks! geopoliitika, sotsiaalgeograafia - ja need mõlemad viletsad definitsioonid selle hologrammi kohta ajaliselt veel lahti rullituna, mida me nimetame ajalooks ja püüdes selle kulgu mõtestada - selle reegleid tabada ja detektiivi kombel alati kättesaamatuid ajaloolisi fakte avastada - et TEGELIKULT KA mõsita, mida ja MIKS inimesed tegid - see, mida me nimetame ajaloofilosoofiaks ja mis ehk annab meile võime ka ette mõelda - miks siis sellega üldse tegeletakse, kas ainult huvist? Sittagi, isegi enda puhul, kes ma võin end vahel minevikku ära unustada, aina avastan, et otsin sealt vastuseid oma hirmudele tuleviku ees. Kardan ju kurat nii väga. Ainust et ei karda ise enda pärast.. ma ei karda surmagi. Aga tsivilisatsiooni hukku kardan.. see on imelik avastus. Ebaloogiline. Siin elus kardan veel paljusid asju. Ka pisikesi ebameeldivusi vahel. Mul on neist siiber. Saan neist alati üle aga ei viitsi. Kuidas see siia puutub? Noh puutub, aga see ei ole praegu oluline. Oluline on, et avastasin - ja see oli üks eilese päeva kahest avastusest - et ikkagi mõlemad asjad. Pole mõtet kosmosesse põgeneda, kui oled gravitatsiooni mõjuväljas ja sellest niipea - loodetavasti - lahti ei saa. Jah, annaks jumal, et niipea mitte, sest palju huvitavat jääb siis selles maailmas avastamata. Aga pole mõtet ka geopoliitikat filmilindil lahtirullimist - noh selle ajaloolist lahtirullumist - ka surmtõsiselt võtta.. Mida perset! Põnev on. Vaimustus on küll raske tekkima aga õige suunamise korral täiesti võimalik ja tegutsemine on õiget inspiratsiooninuppu kasutades - ja eeldades ühte vältimatut eeldust: vabadust - täiesti võimalik, vähe sellest, isegi kerge, isegi õhuline, isegi mänglev, nagu jooks, kui mõtted mujal viibivad.. ei, jooks siis, kui vaim mujal viibib. Kui mõtteid juhitakse ja ei lasta uitama, kui teatakse kuidas ja mis peamine - suudetakse - mõttetegevust haarata kaasa selle kõrgema tasandiga - pole sellele iseendas veel õiget nime andnud, olgu ta vaim - PS mind ei huvita eriti Villido või kellegi teise nimetused nendele tasanditele. Aga see on iseenesest raske töö. Distsipliini vajav. Kloostrit vajav. Ordut vajav.

Ja siit see teine asi, küsimus, lihtne painav tõdemus, et ma ju ei tea, mis eile välja tuli: miks nad tapsid?, miks nad edasi tungisid? Ma mõtlen just Saksa ordut, muud - ka nemad - olid ju asutatud kaitseks. Ja miks tahtis laieneda Charlemange? See ei ole üheselt vastatav. Mitte nii üheselt nagu islamis. Mitte nii üheselt nagu rootsi-nõukogude-protsestantlikus propagandas tule ja mõõga kohta on öeldud.

 

Kasemahlad jooksma

Kirjutamine on hea oma mõtete koondamiseks, kuid see ei ole koht kuhu põgeneda. Kuigi kirjutamist saab kasutada mediteerimise aseainena ja mõtete – peaks tegelikult ütlema intuitsiooni ja inspiratsioone, mõtetest kõrgema taju, selle tegeliku minaga rohkem, kuigi muidugi mitte veel samaväärse, taju – koondamise ja sirgeks seadmise abivahendina, ei ole see siiski mitte mingisugune imeriist, võlukepp, automaatne vahend, masin, nutitelefon, mis asendab sind ennast – sind ennast selle sõna peaaegu kõrgeimas mõttes. Oh sugugi mitte. Sul ei ole pääsu. Kui tahad ennast ületada.. kui tahad ületada seda lamedat tajudeta aga ihadega ja kõiksugu pisisoovidega tavaolekut, kus kõht on tühi ja tahaks kuuma jooki või hoopis šokolaadi, või tuleb uni või puhub tuul ja on natuke jahe, ja üldse kõik segab kõike muud, siis pole muud teed kui süvenemine,  kui tegelik tegelemine sellega, millega on üldse väärt tegelemist.. Tegelemine kõrgema minaga, tegelemine kõrgema maailmaga – üks ja sama asi, mis sisuliselt tähendab ju tegelemist mitte selle nähtava maailmaga aga hoopis kirgastumist ja taju teravdamist ja iseendasse vaatamist ja sealt kaudu kohe ka kõiksusesse vaatamist ja mis veel olulisem sealt kõiksusest signaalide saamist ning nende toel, nendest tõugatuna aga samas ka iseendast tõugatuna – saamata vahest arugi sellest vahest – tegutsemist. Või on see ikka tegutsemine, on ehk hoopis tuuletallamine, paigalkõnd, enesepettus? Jah maja sellest püsti ei saa, isegi mitte tuba koristatud ega nõud pestud, aga kui ei ole seda, siis pole maja ka vaja, sest pole seda, kellele maja vaja on. Isegi nõusid mitte.

See oli soojendus, väike sissejuhatus, paigaljooks, kätekõverdused ja kümme kükki. Olen kuulanud Hardo Aasmäed, Einar Laignat, Marju Lauristini, mis on küll pooleli, ennem veel Ivar Trönerit ja Alar Tammingut, samuti Andres Arrakut ja Ülo Vooglaidu. Lugenud siit sealt –peamiselt Telegrammist ja Alkeemist – veel miskit spirituaalset, näiteks Arvo Soometsa. Mõtteid on olnus seinast seina, mis lahti rullides tähendab alates reaalpoliitilisest, isegi geopoliitilisest maailmakäsitlusest lõpetades reaalsusloomeni. Alates sellest, et kõigel lasub raske ja vääramatu reaalsuse koorem, mille määrab ära geograafia, arvud, kaalud, liitrid kuini selleni, et kuna neutronid, prootonid, elektronid ja muud ülipisikesed vidinad, mis ei ole siit maailmast ja poel üldse vidinad vaid lained käituvad sõltuvalt vaatleja olemasolust, siis on vaatleja äkki võimeline nendega – mis tähendab et ka reaalsusega, mis on nagunii hologramm – manipuleerima. Lisaks olen lasknud kirjutistel ja loogikal end veenda, et maailma – ja tõenäoliselt ka universumi – ajalugu ei ole see ajalugu, millest meile kirjutatud on ja millest ma siiani üldiselt vaimustun. Veenda nii selles viimases, kui ka reaalsusloomes, mis sekkub meie geopoliitikasse või sotsiaalgeograafiasse olen ma ennast lasknud just tänu tutvumisele kvantfüüsikaga. Ehk siis kui teadus teab ja tõestab ise, kui väljateooria on võimalik, kui hologrammi muster on võimalik, kui fraktaalne aeg on võimalik siis miskit selles tavaseletuses ei klapi. Paradigma on muutumas. Niisiis kerkibki kohe küsimus uues paradigmas.  Minu jaoks ja kitsalt praegu. Olen alati uskunud jumalasse aga pigem vist nagu Unamuno. Nii et ei ole suutnud leppida kadumisega igavikku isegi kuni selleni, et kui ikkagi kaduda tuleb, siis tehkem nii, et see oleks ebaõiglane! Aga samas- laisal ja mugaval kombel- olen klammerdunud tuntud ja esteetiliselt meeldivatesse paradigmadesse – väike vana ja hea Euroopa, germaani kultuur, saksa lihv, normid ja reeglid, mees mehe vastu võitlus ruumis, kus põrandad ei liigu, milleks saab valmistuda rasket aga mitte ülemäära vaimupingutust nõudva treeninguga, ilma kujutlusvõimeta – oh, mitte et germaani maailma ja saksa kultuur nii olekski, aga mina olen seda endale Tallinna vanalinnana ette kujutanud. Ja nüüd sähh Isaac Aisimov või miskit veel segasemat. Mitte et see kohutaks. Imelikul kombel mitte. Midagi muutub, vaikselt aga kindlalt, aeglaselt aga mitte väga suurt jõudu vajavalt, kuidagi nagu loomulikult aga siiski suure valgustumisaktita – on universaalne paradigma muutumas. Paljud väikesed tõuked, imelikud lood, mida ei taha tunnistadagi aga siiski nii, et ise olen väga rahul, on mu pilti kõigele – ka iseenda tegemisele – täiesti muutnud. Täispööre. Aga mis siis on see uus paradigma. Või hakkangi seda kirjutamisega otsima? Või on see praegu süvenemise edasilükkamise katse? Nii esimest kui teist. Otsida tuleb aga seda tuleb teha igal hetkel nii, nagu oleks see viimane. Nagu oleks tegu Ekhardt Tollega. Või Meister Ekhardtiga. On nad üks ja sama isik?

Ulrich Beck on nimi, mida kuulsin Marju Lauristini loengust. Sotsioloog. Mees, kes kirjutas sellest, et kõigepealt vana traditsionaalne sootsium asendus modernse ja korporatiivsega. Sinna liikus inimese lojaalsus ja identiteet. Perelt ja kogukonnalt riigile ja firmale. Ja nüüd liigub post – või post-post modernsetes ühiskondades hoopis iseendale tagasi. Indiviidile, kes omades tohutut informatsiooni teeb koguaeg otsuseid, muudab tegevusala ja elukohta või jälgib ainult oma südant ja teeb mis tahab.. kui ta saab.. aga vast saab, kui omab piisavalt infot, mis annab ehk ka vahendid. Lahustub ühiskond, lahustub poiliitika, lahustub riik, lahustub perekond… tundub, et peaks kaduma ka kehaline olek. Et ei olekski keha, vot siis oleks nirvaana käes. Tundub, aga ei kao ju! Tehnoloogia füsioloogia käest ei päästa. Mitte täielikult vähemalt. Võib olla päästab valgustumine aga mitte selles elus, mitte selles maailmas vähemalt.

Ajalugu võib olla jama – ajaloofilosoofia mõttes, selles mõttes, et darvinistlik ajalugu, mitte kaugeltki selles mõttes, et me ei teaks mis MEILE TEADA OLEVAS minevikus toimus – aga geograafia ja sotsioloogia meie hologrammis ei ole jama. Ka füüsika ja muud reaalteadused mitte, eriti kui nad jõuavad aina lähemale väljateooriatele, antropomorfsele paradigmale, biotsentrismile, millele igane. Aga mis põhiline – kuna tehnoloogia meid selles hologrammis geopoliitika eest ei päästa- mitte täielikult vähemalt- siis mis meis saab? Kellel oli õigus Lutheril või paavstil? Kas Laigna on mõttetu fašist nagu arvab Jaan Kaplaniski? Kas on vaja universaalset korda või saab individuaalselt jumalaga vesteldes hakkama? Kas universaalne kord ahistab indiviidi või teeb ta vabaks, kas vabadus on ainult poliitiline nagu kreeklased seda omal ajal mõistsid või ainult spirituaalne, nagu erakmungad seda varakristluse kannatuste ajal mõistsid? Kas me ikka muutume nii, et ajaloofilosoofi paradigma: jälgides kesk püramiide uputusi, sõdu, riide, pilk jääb külmaks, suu jääb lukku – on nii muutumatu ja äkki.. äkki tõesti on meie hologramm muutumises koos maa magnetvälja sageduse tõusuga? Kui maailm muutub, siis kuidas? Sest kui ei muutu, siis ei ole küsimustki – Lääne tsivilisatsioon on hukule määratud.