Kasemahlad jooksma

Kirjutamine on hea oma mõtete koondamiseks, kuid see ei ole koht kuhu põgeneda. Kuigi kirjutamist saab kasutada mediteerimise aseainena ja mõtete – peaks tegelikult ütlema intuitsiooni ja inspiratsioone, mõtetest kõrgema taju, selle tegeliku minaga rohkem, kuigi muidugi mitte veel samaväärse, taju – koondamise ja sirgeks seadmise abivahendina, ei ole see siiski mitte mingisugune imeriist, võlukepp, automaatne vahend, masin, nutitelefon, mis asendab sind ennast – sind ennast selle sõna peaaegu kõrgeimas mõttes. Oh sugugi mitte. Sul ei ole pääsu. Kui tahad ennast ületada.. kui tahad ületada seda lamedat tajudeta aga ihadega ja kõiksugu pisisoovidega tavaolekut, kus kõht on tühi ja tahaks kuuma jooki või hoopis šokolaadi, või tuleb uni või puhub tuul ja on natuke jahe, ja üldse kõik segab kõike muud, siis pole muud teed kui süvenemine,  kui tegelik tegelemine sellega, millega on üldse väärt tegelemist.. Tegelemine kõrgema minaga, tegelemine kõrgema maailmaga – üks ja sama asi, mis sisuliselt tähendab ju tegelemist mitte selle nähtava maailmaga aga hoopis kirgastumist ja taju teravdamist ja iseendasse vaatamist ja sealt kaudu kohe ka kõiksusesse vaatamist ja mis veel olulisem sealt kõiksusest signaalide saamist ning nende toel, nendest tõugatuna aga samas ka iseendast tõugatuna – saamata vahest arugi sellest vahest – tegutsemist. Või on see ikka tegutsemine, on ehk hoopis tuuletallamine, paigalkõnd, enesepettus? Jah maja sellest püsti ei saa, isegi mitte tuba koristatud ega nõud pestud, aga kui ei ole seda, siis pole maja ka vaja, sest pole seda, kellele maja vaja on. Isegi nõusid mitte.

See oli soojendus, väike sissejuhatus, paigaljooks, kätekõverdused ja kümme kükki. Olen kuulanud Hardo Aasmäed, Einar Laignat, Marju Lauristini, mis on küll pooleli, ennem veel Ivar Trönerit ja Alar Tammingut, samuti Andres Arrakut ja Ülo Vooglaidu. Lugenud siit sealt –peamiselt Telegrammist ja Alkeemist – veel miskit spirituaalset, näiteks Arvo Soometsa. Mõtteid on olnus seinast seina, mis lahti rullides tähendab alates reaalpoliitilisest, isegi geopoliitilisest maailmakäsitlusest lõpetades reaalsusloomeni. Alates sellest, et kõigel lasub raske ja vääramatu reaalsuse koorem, mille määrab ära geograafia, arvud, kaalud, liitrid kuini selleni, et kuna neutronid, prootonid, elektronid ja muud ülipisikesed vidinad, mis ei ole siit maailmast ja poel üldse vidinad vaid lained käituvad sõltuvalt vaatleja olemasolust, siis on vaatleja äkki võimeline nendega – mis tähendab et ka reaalsusega, mis on nagunii hologramm – manipuleerima. Lisaks olen lasknud kirjutistel ja loogikal end veenda, et maailma – ja tõenäoliselt ka universumi – ajalugu ei ole see ajalugu, millest meile kirjutatud on ja millest ma siiani üldiselt vaimustun. Veenda nii selles viimases, kui ka reaalsusloomes, mis sekkub meie geopoliitikasse või sotsiaalgeograafiasse olen ma ennast lasknud just tänu tutvumisele kvantfüüsikaga. Ehk siis kui teadus teab ja tõestab ise, kui väljateooria on võimalik, kui hologrammi muster on võimalik, kui fraktaalne aeg on võimalik siis miskit selles tavaseletuses ei klapi. Paradigma on muutumas. Niisiis kerkibki kohe küsimus uues paradigmas.  Minu jaoks ja kitsalt praegu. Olen alati uskunud jumalasse aga pigem vist nagu Unamuno. Nii et ei ole suutnud leppida kadumisega igavikku isegi kuni selleni, et kui ikkagi kaduda tuleb, siis tehkem nii, et see oleks ebaõiglane! Aga samas- laisal ja mugaval kombel- olen klammerdunud tuntud ja esteetiliselt meeldivatesse paradigmadesse – väike vana ja hea Euroopa, germaani kultuur, saksa lihv, normid ja reeglid, mees mehe vastu võitlus ruumis, kus põrandad ei liigu, milleks saab valmistuda rasket aga mitte ülemäära vaimupingutust nõudva treeninguga, ilma kujutlusvõimeta – oh, mitte et germaani maailma ja saksa kultuur nii olekski, aga mina olen seda endale Tallinna vanalinnana ette kujutanud. Ja nüüd sähh Isaac Aisimov või miskit veel segasemat. Mitte et see kohutaks. Imelikul kombel mitte. Midagi muutub, vaikselt aga kindlalt, aeglaselt aga mitte väga suurt jõudu vajavalt, kuidagi nagu loomulikult aga siiski suure valgustumisaktita – on universaalne paradigma muutumas. Paljud väikesed tõuked, imelikud lood, mida ei taha tunnistadagi aga siiski nii, et ise olen väga rahul, on mu pilti kõigele – ka iseenda tegemisele – täiesti muutnud. Täispööre. Aga mis siis on see uus paradigma. Või hakkangi seda kirjutamisega otsima? Või on see praegu süvenemise edasilükkamise katse? Nii esimest kui teist. Otsida tuleb aga seda tuleb teha igal hetkel nii, nagu oleks see viimane. Nagu oleks tegu Ekhardt Tollega. Või Meister Ekhardtiga. On nad üks ja sama isik?

Ulrich Beck on nimi, mida kuulsin Marju Lauristini loengust. Sotsioloog. Mees, kes kirjutas sellest, et kõigepealt vana traditsionaalne sootsium asendus modernse ja korporatiivsega. Sinna liikus inimese lojaalsus ja identiteet. Perelt ja kogukonnalt riigile ja firmale. Ja nüüd liigub post – või post-post modernsetes ühiskondades hoopis iseendale tagasi. Indiviidile, kes omades tohutut informatsiooni teeb koguaeg otsuseid, muudab tegevusala ja elukohta või jälgib ainult oma südant ja teeb mis tahab.. kui ta saab.. aga vast saab, kui omab piisavalt infot, mis annab ehk ka vahendid. Lahustub ühiskond, lahustub poiliitika, lahustub riik, lahustub perekond… tundub, et peaks kaduma ka kehaline olek. Et ei olekski keha, vot siis oleks nirvaana käes. Tundub, aga ei kao ju! Tehnoloogia füsioloogia käest ei päästa. Mitte täielikult vähemalt. Võib olla päästab valgustumine aga mitte selles elus, mitte selles maailmas vähemalt.

Ajalugu võib olla jama – ajaloofilosoofia mõttes, selles mõttes, et darvinistlik ajalugu, mitte kaugeltki selles mõttes, et me ei teaks mis MEILE TEADA OLEVAS minevikus toimus – aga geograafia ja sotsioloogia meie hologrammis ei ole jama. Ka füüsika ja muud reaalteadused mitte, eriti kui nad jõuavad aina lähemale väljateooriatele, antropomorfsele paradigmale, biotsentrismile, millele igane. Aga mis põhiline – kuna tehnoloogia meid selles hologrammis geopoliitika eest ei päästa- mitte täielikult vähemalt- siis mis meis saab? Kellel oli õigus Lutheril või paavstil? Kas Laigna on mõttetu fašist nagu arvab Jaan Kaplaniski? Kas on vaja universaalset korda või saab individuaalselt jumalaga vesteldes hakkama? Kas universaalne kord ahistab indiviidi või teeb ta vabaks, kas vabadus on ainult poliitiline nagu kreeklased seda omal ajal mõistsid või ainult spirituaalne, nagu erakmungad seda varakristluse kannatuste ajal mõistsid? Kas me ikka muutume nii, et ajaloofilosoofi paradigma: jälgides kesk püramiide uputusi, sõdu, riide, pilk jääb külmaks, suu jääb lukku – on nii muutumatu ja äkki.. äkki tõesti on meie hologramm muutumises koos maa magnetvälja sageduse tõusuga? Kui maailm muutub, siis kuidas? Sest kui ei muutu, siis ei ole küsimustki – Lääne tsivilisatsioon on hukule määratud.