Higi tuli

Trenni tegemine on püha üritus. Aga trenn peab olema hea! See lausa kirgastab. Eile oli üks selliseid päevi ja ma olen selle eest tänulik. Kriibib teadmine, et neid päevi, kus saan klubi kasutada, jääb aina vähemaks, kuigi me ju ei tea seda kuidagi ette, mitte kunagi ei tea ette.. Miks siis sõltub enesetunne kujuteldavast tulevikust? Kogu Eckhart Tolle teooria - nii lihtne, kui ta ju on - on mulle üldjoontes selge. Mõistan isegi Meister Eckhartit - lugesin just tema jutluseid, muide suurimad tänud internetiavarustele, kus on tõlgitud ja vabalt saadavad antiigi ja keskaja pärlid ja teosed üleeelmisest sajandistki. Eckharti jutlused meeldisid ikkagi väga: nii siis öedaksegi kristlikus klassikas, et ei ole muud jumalat, kui see, millega saad ühendust iseenda sees ja just sellel hetkel,mis on PRAEGU.. Aga! Teadmisele vaatamata on hea tulevikule mõelda umbes nii, et nüüd hakkangi ternnis käima ja enesetunne on sellest kohe ette palju parem. Nagu olen kolimise ja reservimineku tõttu mõelnud, et enam ei sattugi trenni ja organism on juba ette nõrk, mis nõrk. Juba ette! See siis tõestab reaalsusloomet, enesetunde jõudu praegu, seda, et mida mõtled nii ongi:) Ah jama, tean muidugi hästi, et ka siin annab trenni teha ja olen seda pidevalt ka teinud. Vormil pole eelmise aasta sama ajaga võrreldes häda midagi.

Kuid see ei ole peamine. Mis siis on peamine? Muide, trenn on üks peamise lähemaid eeltingimusi, nii et pisendada, silmakirjalikult üleolevalt suhtuda, patroniseerida, muigega - heatahtlku või hoopis põlgliku - suhtuda, sellesse ei saa. Seal ma eile avastasingi - tõenäoliselt kusagil peale kuuendat kilomeetrit, kui oli juba vaja hakata leidma aseainet hetkel toimuvale, põgenemisteed sisemaalima, mis aja kulu peataks ja keha rähklema jätaks, ilma et seda otseselt vaim täheldaks ja ilma et mõistus sellega pidevalt tegeleks, mis ühgel hetkel edasise rähklemise, kui piinava tegevuse, ühe hoobiga lõpetab - et on ju küllaltki lihtne vastus sellele dilemmale, millest üleeile kirjutasin siin blogis - mis ta nüüd oligi: kas geopoliitika või geota ja poliitikata ning üldse kehata kosmos, milles aatomite tuumade ümber lainetena tiirleme, kogu kõiksust täedame ja kõike ühe korraga teame ja mõistame? Et vastus on ju lihtne: mõlemad. Ei kavatse siin millestki loobuda! milleks, kurat võtaks! geopoliitika, sotsiaalgeograafia - ja need mõlemad viletsad definitsioonid selle hologrammi kohta ajaliselt veel lahti rullituna, mida me nimetame ajalooks ja püüdes selle kulgu mõtestada - selle reegleid tabada ja detektiivi kombel alati kättesaamatuid ajaloolisi fakte avastada - et TEGELIKULT KA mõsita, mida ja MIKS inimesed tegid - see, mida me nimetame ajaloofilosoofiaks ja mis ehk annab meile võime ka ette mõelda - miks siis sellega üldse tegeletakse, kas ainult huvist? Sittagi, isegi enda puhul, kes ma võin end vahel minevikku ära unustada, aina avastan, et otsin sealt vastuseid oma hirmudele tuleviku ees. Kardan ju kurat nii väga. Ainust et ei karda ise enda pärast.. ma ei karda surmagi. Aga tsivilisatsiooni hukku kardan.. see on imelik avastus. Ebaloogiline. Siin elus kardan veel paljusid asju. Ka pisikesi ebameeldivusi vahel. Mul on neist siiber. Saan neist alati üle aga ei viitsi. Kuidas see siia puutub? Noh puutub, aga see ei ole praegu oluline. Oluline on, et avastasin - ja see oli üks eilese päeva kahest avastusest - et ikkagi mõlemad asjad. Pole mõtet kosmosesse põgeneda, kui oled gravitatsiooni mõjuväljas ja sellest niipea - loodetavasti - lahti ei saa. Jah, annaks jumal, et niipea mitte, sest palju huvitavat jääb siis selles maailmas avastamata. Aga pole mõtet ka geopoliitikat filmilindil lahtirullimist - noh selle ajaloolist lahtirullumist - ka surmtõsiselt võtta.. Mida perset! Põnev on. Vaimustus on küll raske tekkima aga õige suunamise korral täiesti võimalik ja tegutsemine on õiget inspiratsiooninuppu kasutades - ja eeldades ühte vältimatut eeldust: vabadust - täiesti võimalik, vähe sellest, isegi kerge, isegi õhuline, isegi mänglev, nagu jooks, kui mõtted mujal viibivad.. ei, jooks siis, kui vaim mujal viibib. Kui mõtteid juhitakse ja ei lasta uitama, kui teatakse kuidas ja mis peamine - suudetakse - mõttetegevust haarata kaasa selle kõrgema tasandiga - pole sellele iseendas veel õiget nime andnud, olgu ta vaim - PS mind ei huvita eriti Villido või kellegi teise nimetused nendele tasanditele. Aga see on iseenesest raske töö. Distsipliini vajav. Kloostrit vajav. Ordut vajav.

Ja siit see teine asi, küsimus, lihtne painav tõdemus, et ma ju ei tea, mis eile välja tuli: miks nad tapsid?, miks nad edasi tungisid? Ma mõtlen just Saksa ordut, muud - ka nemad - olid ju asutatud kaitseks. Ja miks tahtis laieneda Charlemange? See ei ole üheselt vastatav. Mitte nii üheselt nagu islamis. Mitte nii üheselt nagu rootsi-nõukogude-protsestantlikus propagandas tule ja mõõga kohta on öeldud.