Reflektsioon

On lihtne teha eelmisest postitusest järeldust, et Ida tsivilisatsioon üldiselt keskendub sisemaailmale ning Lääne tsivilisatsioon välisele. Sisuliselt on seda näha tänavapildist ju. Ja mitte ei mõtle ma suurlinnade peatänavaid vaid eelkõige aguleid ja isegi maapiirkonda. Ja sama on ka inimese sisemaailmaga, sellega kuidas ta enda sees endaga läbi saab, oma lähedastesse suhtub, mis on tema prioriteedid. Idas, vähemalt selle paremate esindajate südametes, parandatakse maailma läbi enda, vahest tajudes, et paremad mõtted puhastavad - või siis vähemalt ei saasta - atmosfääri. Läänes parandatakse maailma otseselt - vähemalt selle parimad esindajad teevad seda. Nii, et tehakse konkreetseid asju, nii tehnoloogia, kui organisatsioonide ja struktuuride vallas. Inimeste kooslus käitub reeglite järgi aga need ei ole sisemised niivõrd, kui välised seadused. Ja need asjad kõik iseloomustavad neid kahte maailmanägemust, selles ei ole mingit kahtlust! Kuid!! See on küll lihtne aga äärmiselt ühekülgne seletus. Ja mitte ainult selle pärast, et suur osa tänapäeva Idast käitub pigem Lääne ideaalide kohaselt, vähemalt, mis puudutab majanduskasvu ja suure tõenäosusega ka sellele järgnevat sõjalise jõu kasvu - kui just ei järgne iseenese laevastiku hävitamist, nagu 15. sajandi Hiinas.. Aga ei, see ei ole isegi nii oluline, sest sisimad väärtused ei ole oluliselt muutunud.

Mis siis on oluline? Aga see, minu amatöörliku meele jaoks, et kõigele sellele vaatamata, on kõigi religioonid ja tsivilisatsioonide müstikud otsinud jumalat - või iseennast, või valgustumist, või seost kõikjaloleva eluga - ikka samast koihast, see tähendab iseendast, see tähendab kasutades iseennast nagu instrumenti, mille tuleb väga peenelt häälestada, peenemalt kui klaverivirtuoos oma pilli, millel mängimiseks peab olema tippvormis ja mis veel nõudlikum - peaaegu pidevas tippvormis. Tõsi küll, vahel on selleks kasutatavad ka mingid ained - nagu šamaane ikka ´kahtlustatakse - aga tõenäoliselt ei saa mehhaaniline tippvormi saavutamise meetod olla püsiv ja kaua kasutatav. Seega müstitsism religioonis - mõeldes Lääne tsivilisatsiooni - kristlikus religioonis. Selline teema oli keskajal täiesti aktuaalne. Meister Eckhart, Siena Katariina, võib olla isegi Rotterdami Erasmus ja noh ka Aqino Thomas. Eckhartist tean ma midagi ja tõenäoliselt tõesti ei läinud ta oma müstikas lõpuni, mitte nii kaugele, kui Luther, kes sellega kogu kiriku organisatsiooni sisuliselt mõttetuks kuulutas, kuna julmaga saab ja tuleb vahetult suhelda. Milleks toita kedagi, kes religioonist elavad? Aga, et religioon ja tsivilisatsioon said Läänes üldse võimaluse kestma jääda tänu kiriku organisatsioonile, kas see ei pannud teda mõtlema? Või oli ta niivõrd pimestunud vihast Rooma vastu? Oli vist küll, alaväärsustunne sinna juurde, lisaks tõelisele, kirglikule usule. 

 

 

Aga mis siis sai luterlusest? Sai Max Weberi järgi kapitalismi vaim. Ja teisest küljest pressis peale antiik. Läbi renessansi pressis. Täis elujõudu ja elurõõmu, vabanemine eestkostest, usk oma jõusse usk sellesse, et maailma võib seletada mõistuslikult. Isikuvabadus, samuti nagu luterluses, kuid mitte jumalas vaid vabadus olla ka jumalata, kui seda ei suuda seletada ja rafineeritud mõistus keeldub seda tõsiselt võtmast. Seega mõlemad hoovused paistavad olevat olnud suunatud isikut vabastama, emantsipeerima, kuid kiskudes täiesti erinevatesse suundadesse. Ja mõlemal hoovusel oli tohutu jõud. Mõlemad mõjutasid meie tsivilisatsiooni muutes seda tundmatuseni, mõjutavad siiani. Mõlemad. Luterlus ehk küll ainult kaudselt veel, pigem vastureaktsioonina - vastureaktsioonina selle rõõmutule, trööstitule tõsiolekule, raskele mullatööle, sellele kivisele hallile taevale, mis ainsana alles jäi pärast usu kadumist.  Usu, mis kunagi trööstis kõike, kogu maiseid kannatusi. Trööst oli küll naeruväärselt ebakindel, peaaegu uskumatult uskumatu, selline, milles pidi pidevalt kahtlema ja mis võis tröösti pakkuda ainult mõnedel harvadel, kõige raskematel ehk hetkedel. Aga kui see usk äkki mingil põhjusel selja pööras ja siis täiesti absurdne tundus, siis sai tulla ainult vastureaktsioon. Ja see vastureaktsioon ühines selle isikuvabadusega, mille lõi renessanss ja mis sai tuge teaduselt, tehes teaduse  arengu tegelikult ka võimalikuks. Kuna kõik tuli lammutada. Ja nüüd, kui on kadunud traditsioonid, ajaloousk ja religioon - mis mõistagi üksteist toetavad ja võimalikuks teevad - siis on kadunud ka usk teadusesse, sest noh, mida seegi siis seletada on suutnud peale selle, et füüsika on iseennast tühistanud.. sellega, et aeg, ruum, njuutonlik mehhaanika ja isegi tahke aine, ei ole see, milleks me seda oma tajuga peame. Oleme jumala juures tagasi aga struktuuri enam ei ole. Äkki on Rooma tsivilisatsiooni hukk ikkagi midagi, mis meie seisundile praegu relevantne on? Sellega, et kui kadus distsipliin, traditsioon ja vana religioon - rooma mõistes sõnasõnalt ju sidumine tagasi linna asutamise aega, nemad ju liikusid tulevikku selg ees - kui kadus see struktuur, milles kord maksis ja mis ise põhines korrastatud maailmapildid - siis kadus aegapidi kõik. Nii ka siin. Nii ka praegu. Rooma puhul on nali selles, et manduv tsivilisatsioon haaras õlekõrrest, milleks oli ainus elujõuline asi impeeriumis, asi mida impeerium ise ei suutnud hävitada - kristlik religioon. Andes Rooma distsipliini kirikorganistatsioonina keskaja maailmale üle. Laigna veendumuse kohaselt peab kord maksma ja see on isikuvabaduse garant. Oponendid kinnitavad, et sisemine valgustumine ei sõltu välisest korrast. Hiina tsivilisatsioon kinnitab küll pigem vastupidist.

Ja siis ongi selle dilemma põhiküsimus: kas olla ajaloofilosoof ja hinnata tulevikku kogemuse põhjal või uskuda, et tulevik kiirendab maailma südamelööke, muudab inimese tajud, inspiratsiooni ja intuitsiooni niisuguseks, et struktuuri ei ole enam vaja.