Veel reflektsioone.

Charlemange ise, - kui arusaamatu tänapäevasele mõtlejale, kui arusaamatu mõtlejale 150 aastat tagasi, - tema ise!, ei pidanud impeeriumi terviklikkust niivõrd oluliseks, et primogenituuri juurutada. Aga kui mitte arusaamatu temale endale, temale, kui germaanlasele, temale, kui antiigi austajale. Impeerium, kui selline, imperio, kuuluski ju ühele valitud juhile. See ei olnud seotud pärilikkusega! Ta läks niigi kaugemale ja sidus germaani traditsioonid uue ajaga, ei lõhkunud neid, jätkas ning jagaski oma valdused, ka oma impeeriumi, mis oli tal nagunii juba enne tiitli saamist paavstilt, mis oli tal nii pärilikult, kui vallutuslikult ja mis oli tal autoriteedi tõttu, kuigi teda ei oldud tõstetud kilbile. See akt jäi ära, kuid muud vastavad sümboolsed aktid tema aadlike ja vaimulike poolt ju tehti. Ju siis ei mõelnud ta päriselt pärilikule translatio imperiile. Mitte nii nagu meie. Kuid sellele mõtles, vist paavsti nõuandel aga kindlasti ka feodaalmõtlemise juurdumisel, mis primogenituurita ei saanud, Ludvig Vaga. Juba väga kiiresti ajaloos, kuid liiga kiiresti kahjuks. Ma ei saa lisamata jätta et kahjuks!