Lunastus, Päästmine, Ärakasutamine Hinge Hüvanguks

Nagu välk selgest taevast tabas mind ilmutus, kui lugesin väga lihtsat ja illustratiivset, võiks öelda kontseptuaalselt, otse tuuma tabavat, või siis vähemalt mind nii tabanud seletust Lääne ja Ida kloostrielu vahelisest erinevusest: idas suretatakse liha, kuna aine, mateeria, segab hinge avaldumist, Läänes kujunes kloostrielu - tõenäoliselt kliima tõttu - selliselt, et ainet kasutati hinge päästmise hüvanguks. Sealt edasi ka maailma päästmise hüvanguks, andes munkadele relvad. Loogiline edasiarendus, eks. Minu meelest. Idas on aine saatanast, veab pidevalt alla, temast tuleb jagu saada, ta on otsekui vaenlane ja vahel - tõenäoliselt mitte alati, aga tihti - vaenlane, kellest ei tule mitte lugu pidada, aga keda vihatakse, vaatamata sellele, et vihatud - mis tähendab, et ka kardetud - vastast ei ole võimalik võita, võita saab vastast, kelle vastu tunned sümpaatiat - asi mida ütles Garcia Y Gasset, mis tema arvates tingis vastastelt õppimise läbi vastasega sarnasuse ning lõpuks integreerituse.. Aga tagasi tulles, Idas - see tähendab ka varakristluses üldse, ka Aafrikas - oli niisiis vaja suretada kogu liha, istuda posti otsas ja viia elutegevus miinimumini, Läänes pidi kehaga paremini läbi saama. Kuigi, noh, arusaadavalt on siin ohud kohe näha ja kõhukultus kiire tulema. Siiski, mõte oli selles, et suhtudes ainesse sõbralikult sai seda hinge hüvanguks ära kasutada.

Imelikul moel saab ´Ida ja Lääne munkluse erinevused - praktiline tegevus Läänes, koolitamine, maaharimine ja talupoegade harimine - kuidas harida maad ja kuidas kanda hoolt hinge eest - ja Idas - oma hinge hüvang kõige ees - kanda üle Rooma ja Kreeka kultuuride erinevusele: ühel pool ideede maailm ja tõeotsing, teisel pool praktiline, tohutu energiaga ellu viidav tsivilisatsiooni rajamine, distsipliin selle ümbruse, selle hologrammi, selle maailma kultiveerimisel..